Kaks täiskasvanud inimest kohtuvad. Mõnikord kogetakse väga tugevat emotsionaalset, vaimset, füüsilist tõmmet. Armutakse. Tehakse otsus olla koos, pühenduda teineteisele. Armudes on inimene sageli justkui „pime“. Alguses nähakse partneris eelkõige seda, mis on ilus, sobiv, sarnane ja turvaline. Erinevused ei häiri, neist vaadatakse mööda või ei paista need lihtsalt välja.

Aga nagu looduseski, järgneb pimedusele valgus. Ja vahel on tõusva päikese ajal jahe. See on aeg, kui pilk saab jälle teravamaks ja märgatakse seda, mis enne varjul oli. Just siis algab päris suhe.

Paarisuhe ei ole staatiline. See on arenguprotsess – dünaamiline ja muutuv nagu elu ise.

Terve paarisuhte keskne küsimus: mina ja meie

Igas paarisuhtes otsitakse tasakaalu kahe vajaduse vahel:

autonoomia – olla eraldi, iseseisev, mina ise

lähedus – kuuluda, olla ühenduses, olla „meie“

Alguses võtab „meie“ palju ruumi. Hiljem hakkab „mina“ taas esile kerkima. See ei tähenda, et armastus on kadunud. See tähendab, et suhe areneb.

Mõtisklemiseks

Kui ma mõtlen meie suhtele – kas mõtlen rohkem endale, partnerile või meile?

Kas ma vajan rohkem lähedust või rohkem ruumi?

Selged piirid – tugeva suhte nähtamatu vundament

Paarisuhet võiks võrrelda turvalise sadamaga, kuhu tormivarju tõmbuda või enne uut rännakut end tankida. See tähendab teineteise toetamist, turvalisuse ja läheduse pakkumist, tunnete ja intiimsuse jagamist, otsuste tegemist ning tõhusalt konfliktide lahendamist. Kui konfliktide ajal pöördutakse pidevalt lapse, sõbra või vanema poole, annab see märku hajusatest piiridest. See õõnestab paarisuhte turvalisust. Samas ei tohiks piir olla ka nii jäik, et üldse ei jagata oma rõõme ja muresid lähedaste ja sõpradega. Vastasel juhul võib paar (või emb-kumb partner) sattuda isolatsiooni. Inimene aga vajab sõpru ja lähedasi. Uuringud näitavad, et lähedased suhted mõjutavad tervist ja eluiga rohkem kui nii mõnedki füsioloogilised näitajad.

Küsimus ei ole selles, kas teised inimesed on kaasatud. Küsimus on pigem selles, kas meie paarisuhe on piisavalt tugev ja iseseisev?

Mõtisklemiseks

Kuidas me teeme elus olulisi otsuseid? Keda ja mil määral me kaasame?

Millised näevad välja meie tülid? Kas oskame otse ja omavahel erimeelsusi lahendada või tuleb keegi/miski appi (sõber, vanem, laps, töö, trenn)?

Kas meil on kahekesi olemise aega? Ja kui oleme kahekesi, siis kas räägime endist ja meie suhtest või täidame vestlused pigem töö, olme ja laste küsimustega?

Kui armumine asendub võitlusega

Toetavas ja rahuldust pakkuvas paarisuhtes on partnerid üksteise liitlased. Nad hoiavad teineteise unistusi, olgu need seotud töö, isikliku arengu või hobidega, ning püüavad luua elu, kus mõlema vajadused saavad ruumi.

Selle juures on keskne oskus:

“Kuidas rääkida selgelt oma vajadustest ning samal ajal arvestada partneri vajadustega?”

See on justkui kahe vastandliku sammu tants:

ühel pool julgus seista iseenda eest, öelda: „See on mulle tähtis“

teisel pool võime astuda samm tagasi ja mõelda: „Kuidas meil kahekesi oleks hea? Kuidas hoida meid?“

Kui inimene allutab enda soovid ja vajadused pidevalt partnerile või „ühisele elule“, muutub see pikemas perspektiivis ebatervislikuks. Tekib sisemine väsimus, kibestumus, tunne, et ma ise justkui kaon ära.

Teine äärmus on keskenduda peaaegu ainult iseendale: oma soovidele, piiridele, õigustele, ilma päriselt märkamata, mis partneriga toimub. Siis hakkab aga kaduma lähedus ja koosolemise tunne. Paarisuhe ei kanna, kui ühe inimese „mina“ on alati tähtsam kui ühine „meie“. Terve suhe püüab leida tasakaalu: minu vajadused on tähtsad, sinu vajadused on tähtsad ja meie suhe on samuti tähtis.

Mõtisklemiseks

Kas ma olen kontaktis oma vajaduste, igatsuste ja soovidega? Kui jah, siis kas olen neid ka oma partnerile väljendanud? Kuidas see mõjub meie suhtele?

Mis minuga juhtub, kui partner oma soovidest räägib? Kas jään osavõtlikuks ja kuulan või see ärritab mind ja tunnen, et ta ei arvesta minuga või lahkun ruumist/hakkan toimetama, sest mul on raske teda kuulata?

Kas me võtame aega selleks, et olla kursis üksteise eludega ka väljaspool paarisuhet või perekonda? Millest mu partner unistab, kuidas need unistused on minuga seotud? Kas ta saab mulle rääkida oma soovidest ilma, et muretseks minu koormamise pärast? Kas mul on valmisolekut olla uudishimulik ning kuulata, ilma olukordi lahendamata?

Kui kõike on liiga palju…

Vahel ei tule partnerid enam toime uute väljakutsete ja nõudmistega, mida suhe, kooselu või pereelu kaasa toob. Trenn, töö, lapsed, kodu, rahamured, haigused, väsimus – kõik see kuhjub.

Stressis on märksa raskem olla teise suhtes hooliv, kohal ja uudishimulik. Kergem on tõmbuda endasse, ärrituda, rünnata või sulguda. Ühel hetkel võivad inimesed, kes kunagi teineteise silmi vaadates särasid, jõuda punkti, kus nad justkui otsivad üksteisest ainult halba: meelde jäävad vaid eksimused, iga sõna tundub kriitikana, iga vaikimine tundub eemaldumisena.

Nii hakkavad pinnale kerkima ka vanad, seni varjatud haavad.

Kui minevik ja olevik lähevad segamini

Paljud paarisuhtes esile kerkivad valupunktid ei ole tekkinud ainult siin ja praegu. Need võivad olla seotud:

lapsepõlvekogemustega (suhete kogemused vanemate, õpetajate, teiste täiskasvanutega)

samas suhtes varasemate haiget saamise kogemustega

eelmistest suhetest kaasa tulnud hirmude ja uskumustega

Sinu partner võib tahtmatult vajutada mingile emotsionaalsele valupunktile, mis pärineb sul varasemast ajast.
Näiteks:

partneri eemaldumine aktiveerib vana hülgamishirmu

partneri kriitika äratab lapsepõlvest tuttava „ma ei ole piisavalt hea“ tunde

partneri vaikimine paneb sind tajuma, et sind karistatakse või tõrjutakse

Nende valupunktide aktiveerumisel võivadki minevik ja olevik omavahel segi minna. Ühel hetkel ei ole enam päris selge, kellega sa oma võitlust pead – kas päriselt oma partneriga siin ja praegu, või kellegagi minevikust, keda sa oled samamoodi kogenud.

Aga tunne on väga tõeline ja võitlus tuline.

Kriis kui arenguvõimalus, mitte lõpu algus

Normaalne paarisuhte areng koosneb ennustatavatest staadiumidest – alates sümbioosist („armastus on pime“) kuni eristumise, vastastikuse toetuse ja küpse partnerluseni (1). Igal staadiumil on omad väljakutsed ja võimalused. Raskused on normaalne ja ootuspärane osa paarisuhte arengust ning see ei tähenda veel sugugi seda, et suhtega on midagi väga hullu lahti, suhe on läbi ja raskustest väljapääsu pole.

Pigem viitab kriis suhtes vajadusele uurida sügavamalt, mis teie vahel toimub.

1 Dr Ellyn Baderi ja dr Peter T. Pearsoni paarisuhte arenguline mudel.

Oluline on mõista: raskused ei tähenda, et suhe on katki. Need tähendavad sageli, et suhe on arengus.

Suhe võib muutuda, kui mõlemad on valmis vaatama sügavamale

Paarisuhe on üks suurimaid arenguvõimalusi ja ka vajadusi inimese elus. See toob esile meie tugevused, aga ka kõige haavatavamad kohad. Raskused on normaalne ja ootuspärane osa paarisuhte arengust ning see ei tähenda veel sugugi seda, et suhtega on midagi lahti. Kui aga siiski tekib tunne, et seni proovitud võtted ei tööta ja raskused püsivad vaatamata soovile luua muutusi, võib abi olla pere- või paariteraapiast.

Teraapia võimaldab: