„Kui kaua te koos olete olnud?“, „Mitu last teie peres on ja kui vanad nad on?“, „Kes kuuluvad teie tugivõrgustikku?“, „Milline on praegu teie vanemate tervis ja kui palju nad teie abi vajavad?“, „Milliseid muutusi on lapse väljakolimine kaasa toonud?“. Need on mõned küsimused, mida pereterapeut kohtumisel võib küsida. Neile vastates kuuleb palju olulist infot pere kohta, kuid lisaks aitavad need mõista, millises arenguetapis pere parasjagu on, mis laadi väljakutsetega silmitsi seisab, kuidas nendega toime tullakse, millist tuge on vaja probleemide lahendamiseks jne.

Pered liiguvad läbi teatud arenguastmete, millest igaühes on omad arenguülesanded. See tähendab, et kogetavad muutused on ootuspärased ehk normaalsed, need vajavad kohanemist ning uute oskuste omandamist. Teades perekondade arenguastmeid, saab ennustada tekkivaid arengukriise või stressi, mis kaasneb ühest staadiumist teise liikudes, omandada proaktiivselt uusi oskusi, mis aitaks teadlikult ning turvaliselt ühest arenguetapist teise liikuda ning seeläbi kindlustada sujuv üleminek ühelt astmelt teisele.

Kas oled kunagi mõelnud, millises pereelu etapis sinu pere praegu on ja milliseid ülesandeid see etapp teilt nõuab?

Pereelu arenguetapid ja arenguülesanded

Pereelu arengut saab kirjeldada läbi erinevate etappide, mida perekond ajas läbib. Need erinevad arenguetapid järgnevad üksteisele loogiliselt, igaühel neist on omad väljakutsed ja arenguülesanded ning iga etapi läbimisel on vaja omandada uusi oskusi. Et perekond kestaks, peavad pereliikmed muutustega kohanema. Vahel aga kogetakse üleminekul ühest etapist teise raskusi, millega toimetulek võib häirida kogu perekonna tasakaalu ja pereliikmete üldist rahulolu. Seetõttu on hea olla teadlik, mida erinevas pereelu arengustaadiumis peaks tähele panema, milliseid uusi oskusi oleks kasulik omandada ning mis võiks aidata raskuste ületamisel. On täheldatud, et kui perel õnnestub sujuvalt ühest etapist teise liikuda, aitab see vältida pereliikmete stressi ja tervisehäireid.

Mõtisklemiseks:

• Kas tunnen, et meie pere on parajasti „üleminekujärgus“? Vana viisi enam ei saa, aga uutmoodi ka ei oska?

• Millised muutused on meid viimasel ajal kõige enam mõjutanud (kokkukolimine, lapse sünd, lapse kodust lahkumine, lähedase surm, töökoha vahetus jne)?

Vallalise noore täiskasvanu arenguetapp

Pereelu arengutsüklist rääkides võiks esimeseks etapiks pidada vallalise noore täiskasvanu eluetappi. See on aeg, kus noor inimene lahkub vanematekodust. Peamiseks arenguülesandeks sel perioodil on iseseisvuse saavutamine ning enda emotsionaalse ja finantsilise toimetuleku eest vastutuse võtmine. Nende arenguülesannete lahendamine eeldab eristumist päritoluperest, eakaaslastega lähedussuhete loomist ning karjäärivalikute tegemist, mis aitab saavutada finantsilist iseseisvust.

Mõtisklemiseks:

• Kui iseseisvaks ma end emotsionaalselt ja majanduslikult pean?

• Kas mul on oma sõprade ja toetavate suhete võrgustik, mis ei sõltu üksnes päritoluperest?

• Milliseid samme olen teinud ja plaanin järgmiseks ette võtta, et rajada endale erialaselt rahuldustpakkuv ning finantsiliselt stabiilne elu?

Noor pere ja paarisuhte kujunemine

Teises etapis moodustub uus süsteem, kus kahest inimesest saab paar, noor pere. Noor perekond koosneb kahest iseseisvast täiskasvanust, kes seni on pidanud oma arenguteel eristuma päritoluperest, et luua autonoomne elu, kus on ruumi nii partnerile kui ka laiendatud perekonnale. Esmane arenguülesanne on pühenduda uuele süsteemile. See hõlmab kooselu õppimist, arvestades nii enda kui oma partneri vajadustega, rääkides läbi pereelu olulised aspektid (määratleda paarisuhe, finantskohustused, koduse eluga seotud ülesanded jmt) ning pühenduda peamiselt vastastikuse kiindumussuhte loomisele. Ka laiendatud peres tuleb teha ruumi partneri jaoks. Väljakutseks võib olla „meie“ mahutamine „mina“ kõrvale või siis vastupidi, pikaks ajaks „mina“ allutamine „meiele“. Suures armumises kiputakse vahel oma vajaduste rahuldamisest loobuma. Nii tore on koos olla ja kõike koos teha. Siiski on tähtis säilitada ka oma huvid, hobid ja sõbrad.

Mõtisklemiseks:

• Kes otsustab/otsustavad meie suhtes toimuva üle – mina, mina ja minu partner, vanemad?

• Kuidas ma olen aidanud oma perekonnal minu partneriga tuttavaks saada ning teda pereringi vastu võtta?

• Kui palju ruumi on meie suhtes mõlema isiklikele huvidele ja sõprussuhetele?

• Kuidas me hoiame ja tugevdame oma paarisuhet?

Väikelapsega pere väljakutsed

Kui noor pere teeb ühel hetkel otsuse saada ühine laps, liigutakse edasi järgmisse pereelu arenguetappi, milleks on väikelapsega pere. See arengustaadium on pereelus väga suure nõudlikkusega, kus kahe kõrvale tuleb ruumi teha kolmandale, muutuvad rollid – partneritest saavad lisaks ka vanemad, vanavanematel tekib peresüsteemis uus roll ning ülesanded. Sel perioodil kulub enamus ressursist (aeg, emotsionaalne ressurss, energia) lapsele. Ühest küljest on see bioloogiline paratamatus, aga teisest küljest vajab tasakaalus pereelu ka paarisuhte ja indiviidi säilumist. Sageli need kaks viimast jäävad vaeslapse ossa. Suhted sõprade ja laiendatud perega peab ümber vaatama, et saaks täita vanemate ja vanavanemate rolli. Noored lapsevanemad vajavad lähedaste abi, et puhata, hoida enda tass täidetuna ning paarisuhte konto positiivsena.

Mõtisklemiseks:

• Kui palju aega ja energiat jääb mul (meil) praegu iseendale ja meie paarisuhtele?

• Kas julgeme ja oskame lähedastelt abi paluda, kui tunneme, et „tass on tühi“?

• Mida ma vajan, et end vanemana kompetentse ja rahulolevana tunda?

Teismeliste lastega pere: miks see on nii keeruline?

Järgmine suuremate muutuste periood ja mida paljud pered pelgavad, on teismeliste lastega pereelu arenguetapp. Teismeliste laste peamisteks arenguülesanneteks on autonoomia kasvatamine ning perest eemale, eakaaslaste poole liikumine. Nad õpivad end määratlema, sõbrad on olulisemad kui vanemad ning otsustused sagedamini spontaansed ja vähem läbi mõeldud kui mis tahes teises eluetapis.

See toob vanemate jaoks kaasa vajaduse tulla toime pereliikmete suurenenud süsteemist sisse ja välja liikumisega (üheaegselt säilivad vajadus kuuluda ning eemalduda), olla valmis rääkima läbi pereelu puudutavad reeglid ja kokkulepped ning taluma ära suuremad erimeelsused. Kuna lastega tegelemisele enam nii palju ressurssi ei kulu, saab enam fokusseeruda paarisuhtele ja karjäärile. Suureneb vajadus hoolitseda vanema generatsiooni eest. Paari mõjutavad erinevates generatsioonides toimuvad samaaegsed muutused. See paneb sageli peredes paindlikkuse ja toimetuleku proovile.

Mõtisklemiseks:

• Kuidas ma talun oma teismelise iseseisvumist ja „eemale liikumist“?

• Kuidas meil peres reeglid ja kokkulepped sünnivad – kas omavahel arutledes või käske ja keelde jagades?

• Kas minu vanemlike oskuste tööriistakast on piisav või vajan ma uusi teadmisi ning oskusi, kuidas kasvavate lastega suhelda?

• Palju ressurssi läheb praegu lastele, partnerile, tööle ja vananevatele vanematele. Mil viisil ma enda eest hoolitsen?

• Kuidas me toidame oma paarisuhet?

• Kas ma olen rahul oma tööeluga? Kui ei, siis milliseid samme pean ette võtma ja kes mind võiks selles toetada?

Kui lapsed lahkuvad kodust: taas kahekesi jäämine

Kui lapsed on suureks kasvanud ning nende autonoomia ja iseseisvus saavutatud, seisab enamasti ees muutus, kus lapsed lahkuvad kodust ning vanemad jäävad taas kahekesi. Peresüsteemis toimub palju sisse-välja liikumist ning selle aktsepteerimine on oluline osa arenguülesandest. Lastele tekivad partnerid, neid tuleb perekonda integreerida. Lastega kujundatakse ümber suhted, kus senine laps-vanem suhe võiks asenduda pigem täiskasvanu-täiskasvanu suhtega. Paljudes peredes lisandub vanematele uus roll – vanavanem.

Kahekesi jäänuna tõuseb tähelepanu alla rohkem paarisuhe. Nüüd on mõnes mõttes ka tõe hetk, kus selgub, kas ja kui palju sai paarisuhe toitu sel ajal, kui peres kasvasid lapsed. Õnnestunud arengustaadiumide läbimise korral ning pidevalt paarisuhet väärtustades jõutakse perioodi, mil saab nautida teineteisega koosolemist, otsida uusi huvisid/hobisid/tegevusi. Kahjuks võib ka selguda, et perekonda hoidis koos ühine laste kasvatamine ning nende lahkumisega kodust ei ole eriti palju ühist enam partnerite vahele alles jäänud.

Raskusena selles perioodis võib välja tuua asjaolu, et sageli kasvab koormus vananevate lähedaste eest hoolitsemisel. Toime tuleb tulla nende haigestumiste ning surmaga. See võib olla väga küps ja külluslik aeg suhete mõttes, kui nende eest on osatud pidevalt hoolt kanda.

Mõtisklemiseks:

• Milline on minu roll suhetes laste ja lastelastega?

• Milline on meie paarisuhe praegu, kui lapsed on suuresti iseseisvad või kodust lahkunud?

• Mida me partneriga koos teeme, mis pakub mõlemale rõõmu ja rahulolu?

• Kui palju pinget tekitab hoolitsemine vananevate vanemate eest ja kas meil on selles osas tuge?

Vanemas eas pere: rollide muutumine ja elu inventuur

Pereelu arengutsükli viimaseks staadiumiks on vanemas eas pere. Arenguülesandeks võib siin pidada põlvkondadevahelistes rollisuhetes toimuvate muutuste aktsepteerimist. Elukvaliteet sõltub osaliselt ka sellest, kui hästi on varasemad arenguülesanded lahendatud, kui hästi ollakse kohanenud muutustega, mida erinevad arenguetapid on kaasa toonud.

Normaalne vananemine toob kaasa muutusi füsioloogias. Oluline on toimuvate muutustega arvestada, säilitada isiklikud huvid ning hoolitseda paarisuhte toimimise eest. Keskmine põlvkond omandab laiendatud peresüsteemis keskse koha ning vanemaealiste ülesanne on õppida seda aktsepteerima, sellega toime tulema.

See on aeg, mil peresüsteem võiks teha ruumi vanemaealiste tarkusele ja kogemustele, toetada neid ilma ülefunktsioneerimata. Väljakutseks vanemaealistele on kaasa, õdede- vendade ja eakaaslaste lahkumine. On aeg teha inventuur oma elust.

Mõtisklemiseks:

• Kuidas ma tulen toime muutustega oma tervises ja igapäevatoimetustes?

• Millise „pärandi“ – väärtuste, suhete, lugude näol – soovin järgmistele põlvkondadele jätta?

• Millega ma saan hakkama ja kus ma vajan tõeliselt abi?

• Sama küsimus keskmisele generatsioonile võiks kõlada nii – kuidas ma saan toetada oma vananevat vanemat nii, et ta tunneks, et temast hoolitakse ja ta on meile väärtuslik ning samal ajal võimaldades tal säilitada iseseisvust ja hakkamasaamise tunnet? Kas ma teen vahel vanema eest ära asju, millega ta ise saaks hakkama? Kui jah, siis miks ma seda teen?

Millal võiks pöörduda pereteraapiasse?

Kuigi paljud pereelu kriisid on normaalsed ja seotud just nimelt arenguetappide vahetumisega, võib mõnikord omal jõul toimetulek osutuda keeruliseks. Abi otsimine ei tähenda ebaõnnestumist, vaid teadlikku otsust oma pere ja suhete eest hoolt kanda.

Pereteraapiast võib abi olla näiteks siis, kui:

• Peres kogetakse raskusi ühest arenguetapist teise liikumisel.

• Senised vanemlikud oskused ning suhtlemisviisid enam ei toimi.

• Suhted peres on pingelised ning ei paku rahuldust, omal käel aga pole õnnestunud lahendust leida. Seda nii tuumpere kui päritolupere liikmete vahel.

• Mõne pereliikme haigus (nii füüsiline kui psüühiline).

• Suured muutused ja kaotused – lapse sünd, kolimine, lahutus, lähedase kaotus, õnnetused, tõsine haigus.

• Muutused laste käitumises, mis tekitavad nõutust ja põhjustavad muretsemist.

• Paarisuhte raskused, nt emotsionaalne kaugenemine, truudusetus, mittetoimivad suhtemustrid, planeeritav lahutus.

• Aga ka soov revideerida oma suhet ning teha teadlikke samme läheduse suurendamiseks

• Teadlikkuse kasvatamine laiematest peresüsteemi mustritest ning nende mõjust pereliikmete funktsioneerimisele.

Artikli kirjutas pereterapeut Hele Paavel.

Kui soovid pereteraapia võimaluste kohta rohkem teada, võta meiega julgelt ühendust.

Foto: Toomas Tartes
Pilt sümboliseerib pereelu loomulikke muutusi ja järjepidevust – rahulikku üleminekut ühest eluetapist teise, mida pereteraapia aitab teadlikult ja hoitult mõtestada.